Aastaid kestva sõja ja massilise ümberasustamise keskel võib vaimse tervise tugi olla ukrainlastele elupäästev. Eelmisel kevadel taaskäivitas Eesti Pagulasabi koostöös Ukraina Rahvusliku Psühholoogide Assotsiatsiooniga vaimse tervise nõuandeliini, mis pakub psühholoogilist abi Ukrainas ja veel 20 Euroopa riigis elavatele ukrainlastele. Nõuandeliini üks väsimatutest töötajatest, Olha, räägib meile oma loo – kuidas ta pakub tuge teistele, samal ajal ise sõjast tingitud raskustega toime tulles.

Pilt

Minu nimi on Olha. Olen pärit Harkivi oblastist, Lozova rajoonist. Vabal ajal veedan aega perega, olen füüsiliselt aktiivne, kohtun sõpradega, mängin kassidega, loen raamatuid ja vaatan filme. Minu moto on: kasuta seda, mis sul on, ja tee seda seal, kus sa parasjagu oled.  

Olen töötanud kriisinõustamise vallas alates koroonapandeemia ajast. Osalesin vabatahtlikuna HELP.ME.NPA psühholoogilise nõuandeliini töös, et reageerida Rahvusliku Psühholoogide Assotsiatsiooni juhtimisel pandeemiaga seotud väljakutsetele. Tollal tundus, et see on kõige hullem, mis juhtuda võiks. Me ei osanud ette aimata, et kahe aasta pärast tabab meid midagi veel hullemat.

Kui 24. veebruaril 2022 algas Vene Föderatsiooni täiemahuline sissetung Ukrainasse, oli minu esimene mõte: mida ma teha saan? Psühholoogina, inimesena, ukrainlasena. Kui kuulsin, et sõjast mõjutatud inimeste jaoks luuakse psühholoogilise toe liin, teadsin kohe, et pean sellega liituma. See on minu kohustus – minu isiklik panus ukrainlaste tervenemisse ja taastumisse. Ma ei saa sõjategevuses osaleda, kuid ma saan teha seda, milles mina parim olen: toetada inimesi ja aidata neil toime tulla valu, hirmu ja kaotusega. Iga kõne, iga inimene, kelle valu olen suutnud natukenegi leevendada, on minu rinne, minu teenistus. Olen väga patriootlik ja see on minu viis olla kasulik oma riigile sellel süngel ajal.

Alles eri Ukraina paikadest – ajutiselt okupeeritud territooriumidelt või pommirahe all olevatest kohtadest – helistavate inimeste hääli kuuldes mõistad, kui oluline see töö on. Mõnikord vajab inimene ainult teadmist, et teda mõistetakse, temasse usutakse ja teda toetatakse. Kui ma suudan seda helistajatele pakkuda, siis tean, et teen midagi tähendusrikast võidu nimel.

Milliste muredega inimesed tavaliselt helistavad? Kas ja kuidas see on sõja jooksul muutunud?

Oma töös olen märganud, et teemade spekter on väga lai. Kõige sagedamini räägitakse hirmust oma lähedaste elu pärast – eriti nende, kes on rindel –, hirmust pommitamise ees ja hirmust tundmatuse ees. Inimesed helistavad, kui nad ei suuda ennast rahustada; paljud räägivad pidevast ärevusest, mis on nende elu taustaks nii päeval kui ka ööl.

Välismaale evakueerunud inimesed tunnevad tihti frustratsiooni, sest seal ei mõisteta neid ja tundub, et teised ei saa päriselt aru, mida nad läbi elavad. Ukrainasse jäänud inimesed tunnevad vahel üksildust, sest kedagi ei ole, kellega nad saaksid oma valust rääkida. Paljud helistajad tahavad, et keegi neid lihtsalt kuulaks, ilma nõu või hinnanguta. Üha enam helistavad inimesed, kellel on kliinilise depressiooni tunnused. Tegemist ei ole enam lihtsalt kurbuse või apaatiaga, vaid võimetusega igapäevaelus hakkama saada. 

Üldiselt, dünaamikast rääkides oli sõja esimestele kuudele iseloomulik äge šokk ja paanika. Järgnes mobilisatsiooni faas, kus inimesi kandsid adrenaliin ja võidutahe. Nüüd oleme jõudnud väsimuse faasi, kus inimeste ressursid on otsakorral, kuid olukorrale lõppu veel ei paista.

Milline on kõige tavalisem kõne? Mida inimesed otsivad, kui nad teie poole pöörduvad?

Tõenäoliselt ei ole olemas n-ö tüüpilist kõnet, sest iga lugu on unikaalne. Sageli alustab inimene sõnadega: „Ma ei tea, kas ma peaksin helistama, võib-olla on teistel hoopis hullemad probleemid.“ See on väga tavaline. Inimesed kipuvad oma valu alahindama ja tunnevad süüd, et nad abi vajavad.

Näiteks helistab neljakümnendates naine ja ütleb, et pole mitu kuud korralikult maganud, sest ta kontrollib pidevalt uudiseid ja ehmatab iga heli peale. Tema abikaasa on rindel ja temaga suhtlemine on korrapäratu, ja iga kord, kui telefon on pikamalt vaikne kui tavaliselt, valdab teda paanika ja ta hakkab ette kujutama halvimat. Tal on kodus lapsed, kellega peab tegelema ja toetama, teeseldes samaaegselt, et kõik on hästi. Seesmiselt tunneb naine tühjust ja pidevat hirmu. Ta räägib kõike seda nuttes. Ja ütleb, et tunneb häbi nutmise pärast, kuid ei suuda ka mitte nutta. Ta reageerib tühiste asjade peale, mida lapsed teevad, ärritusega ja hiljem tunneb end süüdi. 

Mida ta vajab? Eelkõige kedagi, kes lihtsalt kuulaks. Kedagi, kes ei ütleks, et kõigil on praegu raske, ega annaks nõu, et proovi muule mõelda, või et mõtle positiivselt. Tal on vaja, et keegi ütleks, et see, mida ta läbi elab, ongi raske, ja et see on normaalne. Et tema tunded on õigustatud. Et ta ei ole nõrk, vaid inimene, kes elab erakordselt keerulistes oludes. Seejärel vajab ta midagi konkreetset: kuidas toime tulla paanikahoogudega, kuidas öösiti rahuneda, kuidas end mitte kaotada. Me otsime koos vastuseid: ma pakun välja tehnikaid ja arutame toimetulekustrateegiaid, kuid peamine on, et lahkuks tundega, et ta ei ole üksi.

Teine näide: helistab 40–50 aastane mees, kes evakueeris oma pere välismaale, kuid jäi ise Ukrainasse. Ta tunneb end lõhestatuna. Tema naine ja lapsed on küll turvalises kohas, kuid neil on raske – võõras riik ja keel ning lapsed igatsevad oma kodu järgi. Naine palub tal nendega ühineda, sest pere tunneb temast puudust. Samal ajal tunneb mees, et ei saa Ukrainast lahkuda, sest tema töö on siin, tema riik on siin, tema kohusetunne on siin. Ta tunneb end süüdi. Kas ta on halb abikaasa ja isa, et ei ole oma pere juures? Ta räägib uneprobleemidest, huvi kadumisest asjade ja tegevuste vastu, mis varem rõõmu valmistasid ning suitsetab või tarbib alkoholi rohkem kui varem, et magama jääda. Lisaks mainib ta, et vahel ta mõtleb, mis selle kõige mõte on.. Kuid ehmub nende mõtete peale ja proovib neid eemale lükata.

Mida ta otsib? Oma tunnete õigustamist. Luba tunda seda, mida ta tunneb. Ta soovib kuulda, et ta ei ole arg ega halb abikaasa, et tema valik on mõistlik. Et sisemine konflikt, mida ta kogeb, on normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale. Ta vajab abi tasakaalu leidmisel kohustuste ja pere vahel ning mõistmist, kuidas elada selle süütundega.

Üldistades võib öelda, et inimesed otsivad kolme asja: eelkõige kuulamist ilma hinnanguta; teiseks kinnitust, et nende tunded on normaalsed, et nad ei ole n-ö hulluks läinud ega kuku kokku, vaid reageerivad traumale; ja kolmandaks otsivad nad selget abi: tehnikaid, strateegiaid ja juhiseid, kuhu edasi pöörduda.

Kõige olulisem, mida ma selle aja jooksul mõistnud olen, on see, et inimesed vajavad inimlikku kontakti. Teadmist, et nad ei ole oma isiklikus põrgus üksi. Mõnikord inimene lihtsalt nutab terve vestluse aja, ja mina hoian vaikides seda ruumi. See on ka abi – võimalus mitte olla tugev, vähemalt nende neljakümne minuti jooksul.

Pilt

Mis on selle töö kõige raskem osa ja mis aitab teil nendest väljakutsetest üle saada?

Minu jaoks on kõige raskemad need kõned, mil helistavad inimesed, kellel on rasked vaimse tervise häired ning psühhoosi risk. See on raske, sest see on seotud minu professionaalse pädevusega. Ma pean mõistma, kus tugiliin lõpeb ja kust algab vajadus psühhiaatrilise abi järele. Kontakti loomine inimesega, kellel on mõtlemishäired (näiteks eksiarvamused, hallutsinatsioonid, ümberjutustav või kinnistuv mõtlemine, paranoilised tendentsid jms), nõuab täiesti teistsugust lähenemist, kui tavapärane kriisinõustamine. 

Sellised olukorrad on emotsionaalselt väga koormavad ja tekitavad abituse tunnet – kui näed, et inimene kannatab, kuid sul puuduvad võimalused teda aidata. Mul aitab neist väljakutsetest üle saada regulaarne supervisioon, mil saan arutada keerulisi juhtumeid kolleegidega ja neilt tuge saada. Sama oluline on oma piiride aktsepteerimine – mõistmine, et minu roll ei ole ravida, vaid toetada ja suunata.

Kuidas toetab nõuandeliin inimesi, kes elavad pikaajalise stressi, sundümberasumise, leina või ebakindlusega?

Kui inimene elab kuid järjest stressi all, ei piisa ainult tema enesetunde parandamisest. Oluline on anda talle mõista, et ta ei ole üksi. Esimene ja kõige olulisem asi, mida me teeme, on kuulamine. See võib tunduda iseenesestmõistetav, kuid sisepõgenikel, kes on kaotanud kogu senise tuttava elu, ei ole sageli kedagi, kellega nad saaksid oma tunnetest rääkida.

Tihti on nende ümber olevad inimesed ise stressis, kuulamisest väsinud või vastavad fraasidega, nagu: „Ole tugev, kõik saab korda“. Nõuandeliinile helistades saab ta aga öelda: „Ma kardan, ma ei tea, mida edasi teha,“ ja see on täiesti aktsepteeritud ning normaalne.

Suur osa meie tööst on seotud toimunu normaliseerimisega. Näiteks, kui inimene ütleb, et ta tunneb end ebanormaalsena ega suuda end kokku võtta, nutab kogu aeg ja tal pole millekski jõudu, siis selgitame, et see on täiesti loomulik reaktsioon ebaõiglasele sõjale. See ei ole nõrkus, vaid viis, kuidas psüühika reageerib pikaajalisele ebakindlusele. Sageli toob juba see teadmine kergendust – inimesed mõistavad, et nad ei ole katki. 

Loomulikult pakume ka konkreetseid tehnikaid: hingamisharjutusi, maandamistehnikaid paanikaatakkideks. Selgitame, kuidas stress toimib, miks on raske keskenduda ja miks uni on häiritud. Aitame inimestel leida rahupunkte. Mõnikord on need väga lihtsad asjad – kindlal ajal ärkamine, hommikusöögi söömine, kellelegi helistamine. Kui kõik tundub kaootiline ja homne päev on ebakindel, võivad isegi väikesed rutiinid taastada kontrollitunnet.

Leinaga töötamine on eriti keeruline. Inimesel ei pruugi olla ruumi leinamiseks, sest kogu energia kulub ellujäämisele – igapäevaelu korraldamisele, laste eest hoolitsemisele, praktiliste probleemide lahendamisele. Me anname loa tunnete väljendamiseks – olgu selleks viha või pisarad – ja tuletame õrnalt meelde, et leinal ei ole õiget vormi ning igaüks kogeb seda erinevalt. 

Vajadusel jagame infot, kust saada juriidilist abi või millised toetusprogrammid on olemas. Mõnikord inimesed lihtsalt ei tea, et abi on olemas, ja juba see teadmine võib tuua veidi rahu. Kui näeme, et inimene vajab pikaajalist teraapiat või psühhiaatrilist abi, suuname ta vastavate spetsialistide juurde.

Nõuandeliin on esimene samm, koht, kuhu saab n-ö maanduda, end stabiliseerida ja leida suund, kuhu edasi liikuda. Paljud inimesed helistavad rohkem kui ühe korra, ja see on täiesti normaalne, see tähendab, et tugi päriselt aitab.

Mida peaks laiem avalikkus, sh rahvusvaheline kogukond, mõistma Ukrainas sõda kogevate inimeste vaimse tervise kohta?

Soovin, et inimesed mõistaksid: sõja mõju vaimsele tervisele ei lõpe kahjuks rahu saabumisega. Me tegeleme selle tagajärgedega veel pikka aega – võib-olla isegi aastakümneid. On valus näha, et rahvusvaheline kogukond on hakanud tundma sõjaväsimust. Kui maailma tähelepanu liigub teistele sündmustele, väheneb toetus, samal ajal kui vajadus aina kasvab.

On ülioluline mõista, et sõjatrauma erineb olemuslikult rahuaja traumast. See ei ole üksik sündmus, mille järel saab hakata paranema, vaid pidev ja pikaajaline stress, kus oht ei kao kuhugi. Inimesed elavad pommirahe all, teadmata, kas nende lähedased on homme elus, kas on elekter, küte või vesi. Ja samal ajal peavad nad kuidagi edasi toimima – töötama, lapsi kasvatama, peret toetama.

Samuti on tähtis, et maailm teaks: meie kuuleme nõuandeliinile helistanud inimestelt, kui palju nad on pidanud kannatama, ja seda mitte ainult rindel olnud või okupatsiooni kogenud inimestelt, vaid ka veteranidelt ja nende peredelt; emadelt, kes evakueerisid lapsed ja tunnevad süütunnet, et jätsid abikaasad maha; alaealistelt lastelt, kes on kaotanud aastaid normaalsest lapsepõlvest ja võitlevad nüüd vaimse tervise häirete sümptomitega; tagalas elavatelt inimestelt, kes kogevad abitust ja ellujääja süütunnet; meditsiinitöötajatelt ja vabatahtlikelt, kes töötavad oma võimete piiril; ning psühholoogidelt, kes aitavad teisi, kuid vajavad ise samuti tuge.

Need on sõja laastavad tagajärjed ning nendega tegelemine nõuab tohutuid ressursse. Kõik need inimesed vajavad pikaajalist tuge, samal ajal kui meie psühholoogilise abi süsteem on juba praegu raskustes, et selle tragöödia ulatusega toime tulla.

Kui räägime konkreetsest abist, mida praegu vajatakse, siis ei ole see ainult rahaline toetus, kuigi ka see on kriitilise tähtsusega. Sama oluline on pikaajaliste toetusprogrammide olemasolu ja kättesaadav psühholoogiline abi üle kogu riigi. Ukrainlaste vaimse heaolu taastamine on riigi ülesehitamise lahutamatu osa, sama oluline kui taristu taastamine.

Ja lõpuks – meil on hädasti vaja, et maailm meid ei unustaks. Et mõistetaks, et sõda ei ole lõppenud, inimesed kannatavad endiselt ja vajavad endiselt abi.

Kust leiate jõudu ja inspiratsiooni nii rasketel aegadel? Mis aitab edasi minna?

On päevi, mil pärast järjekordset vahetust tundub väsimus talumatuna – justkui ei suudaks enam edasi minna. Eriti pärast lugusid, mis murravad südame: kõned aktiivse pommitamise ajal, emad, kes nutavad hukkunud poegade pärast; hetked, mil saad aru, et kõik, mida ise pakkuda saan, on vaid sõnad, kuigi inimesed vajavad nii palju enamat.

Paradoksaalsel kombel annavad mulle jõudu just need samad inimesed. Kui näed, kui palju sisemist tugevust ukrainlastes on – kuidas nad tõusevad iga löögi järel uuesti, kuidas nad jätkavad elamist, armastamist ja tuleviku planeerimist isegi selles põrgus –, on see väga inspireeriv. Mõnikord helistab inimene, olles ise meeleheitel ja tänab siis poole tunni pärast, et „nüüd kergem ja teab, mida edasi teha. Teadmine, et su sõnadel on tähendus ja sa päriselt aitad, annab jõudu jätkata.

Mind toetab ka mu meeskond, minu kolleegid. Me kõik mõistame üksteist poole sõna pealt. Pärast rasket vahetust piisab, kui kirjutada vestlusesse „see oli raske kõne“, ja tugi on kohe olemas. Me jagame kogemusi ja hoiame üksteist – see kogukonnatunne on eluliselt tähtis. Ilma selleta oleks see töö palju raskem.

Loomulikult on mul ka oma enesehoiupraktikad. Jalutuskäigud ja aeg iseendale ei ole luksus, vaid hädapärane vajadus. Vastasel juhul põleb kiiresti läbi ja siis ei saa enam kedagi aidata. Et teisi toetada, peab enda tass täis olema. 

Mind hoiab edasi ka usk Ukrainasse ja meie võitu. See võib kõlada pateetiliselt, aga see on tõsi. Näen, kui paljud inimesed panustavad ja saan aru, et minu töö on osa suuremast tervikust. Ma ei saa muuta kõike, kuid ma saan muuta midagi ühe konkreetse inimese jaoks, kes on parasjagu liini teises otsas.

Ja lõpuks kannab mind mõte tulevikust – usk, et ühel päeval see sõda lõpeb ning meil tuleb riik üles ehitada mitte ainult füüsiliselt, vaid ka psühholoogilises plaanis. Kogemus ja teadmised, mida me praegu omandame – kuidas inimesi kriisis toetada – on hindamatu väärtusega. Me õpime täna selleks, et homme olla oma riigi jaoks paremad spetsialistid. Ka see annab kõigele toimuvale tähenduse.

Viime programmi ellu koostöös Ukraina riikliku psühholoogiaühinguga. Programmi rahastab ESTDEV – Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus.