Pagulasabi Eesti programmide juht Sigrid Solnik vaatas läbi Eesti parteide EP valimiste programmid, et saada teada, millist tulevikku Euroopa ja sellega seoses ka Eesti rändepoliitikale nähakse. Siinkohal ei ole iga partei programmi analüüsitud eraldi, kutsume nende valimiste kontekstis mõtlema neile, kelle õigused vajavad kaitset ja kas julgeoleku prisma on alati ainus lähenemisnurk. 

Valimisprogramme iseloomustab migratsiooniteema tihe seotus julgeolekuga. Tõsi, räägitakse ka talentide meelitamisest ja oskustööjõust ning see loomulikult pole oht turvalisusele. Õhus on hoopis tugevat lootust ja uskumust, et iga Euroopa riik saab välja valida just “need inimesed, kes ka meie ühiskonda ja majandusse panustavad”. Ent kõik mis ei ole tööränne, on programmide kohaselt julgeolekuküsimus, toon agressiivne ja otsustav, rändest rääkides on jutuks relvad, rünne, turvalisus ja ohjeldamine. 

Rände- ja kohanemispoliitika keskmes peavad olema inimõigused ja nende õiguste kaitse peab olema tõhus. Inimesed ei ole relvad, punkt. 

Ka olukordades, kus vaenulikud riigid levitavad lähteriigis eksitavat informatsiooni Euroopasse pääsemise võimaluste kohta ja korraldavad suurte inimhulkade toomise piirile, on Euroopa riikidel kohustus lähtuda rahvusvahelisest õigusest ja sellest, et igaühel peab olema võimalus küsida kaitset. Jah, loomulikult kõik ei kvalifitseeru pagulasstaatusele. Ent tulevikunägemus, mille järgi on sellisesse olukorda sattunud inimeste näol tegemist võltspõgenikega, rünnaku komponentidega, kes ei tohi kunagi pääseda ELi riikidesse, on dehumaniseeriv ja ohtlik. Programmidest kajab natuke vastu olukord, kus Euroopa väärtused, vabadus valida, õigus heaolule jne, kehtivad eurooplastele. Püüd rännet kontrollida ei tohiks kunagi sõita üle sundrände taustaga inimeste õiguste tagamisest, ka Venemaa poolt piirile organiseeritud inimeste seas on neid, kes kvalifitseeruvad rahvusvahelisele kaitsele. Euroopalikest väärtustest lähtumine tähendab muuhulgas seda, et me anname inimestele võimaluse kaitset küsida ja me uurime, kas neil on selleks vajadus ja kui on, siis anname neile kaitse. Meil on see võimekus olemas, Ukraina sõda on seda selgelt näidanud. Vastasel juhul võib küsida, et kui euroopalik meie väärtusruum siis tegelikult on. 

Valimisprogrammidest jookseb läbi nägemus tihedamast koostööst Põhja-Aafrika riikidega ning idee, et varjupaigataotluste menetlused võiksid toimida väljaspool ELi välispiiri. Ehk siis arusaam, et endale ja oma perele paremat elu otsivad inimesed ei peaks ideaalis oma jalga enne Euroopa pinnale tõstma kui meie oleme veendunud, et nad ikka kindlasti väärivad siia pääsemist. Suurbritannia soov saata oma asüülitaotlejad hoopis Rwandasse – idee, mis mõned aastad tagasi tundus absurdne – on tänaseks saanud omamoodi etaloniks, Türgi roll Süüriast pärit põgenike Euroopast eemal hoidjana sai paika juba ammu, Euroopa Liidu lootused näiteks Mauritaania ja Maroko suunal on selles küsimuses üsna kõrged. Inimõiguste perspektiivist on tegemist probleemse arenguga, on väga küsitav kui hästi on sõdade ja tagakiusu eest põhenejate õigused neis riikides kaitstud. Pigem on väga tõenäoline, et kuniks Euroopa Liit oma kohustustest kõrvale nihverdab, jäävad kaotajateks migratsiooniteedel liikuvad inimesed. 

Inimkonna ajalugu on rändeajalugu, see toimub niikuinii ja Euroopa Liidu ning liikmesriikide ülesanne on seada sisse turvalised rändeteed, protsessid, mis ei võta kliima, konfliktide või muude süsteemsete läbikukkumiste tagajärjel rändama sunnitud inimestelt nende väärikust. Rändeteema uputamine julgeolekukastmesse õhutab paanikat, ent ei too kaasa ei päriselt toimivaid lahendusi ega selliseid lahendusi, mille üle keegi, kes euroopalikke väärtusi oluliseks peab, saaks sirge seljaga pealt vaadata. 

Kes ei ole veel valimas käinud, minge kindlasti! Valiku langetamisel saab abi sõpradelt Feministeeriumist ja Inimõiguste Keskusest. Lisaks on ÜRO pagulasamet on koostanud seitse peamist üleskutset järgmisele Euroopa Parlamendile.