Mulle tundub, et kõik Eestis ei mõista täielikult, mis toimub eesliini linnades.
Saabusin Eestisse 2022. aasta septembris, mu vanemad jäid Harkivisse. Sidet hoiame telefoni teel, siis kui neil on elektrit.
Minu 73-aastane ema ja 84-aastane isa elavad 10. korrusel. Sagedaste elektrikatkestuste tõttu ei tööta majas lift ja nad ei saa isegi õhuhäire korral korterist lahkuda. Nii juhtus ka sel kevadel, kui nende maja lähedal plahvatas pomm. Kõik aknad purunesid, uksed said kahjustada ja seintesse tekkisid praod.
Nad elavad siiani ilma akendeta. Nad ei suuda aknaid ise vahetada – selleks pole lihtsalt vahendeid. Suurem osa sissetulekust kulub ema ravile, tal on vähk. Talveks valmistumiseks ei ole lihtsalt jõudu ega raha, kuna kõik läheb jooksvatele kuludele.
Ei tea, kas sel talvel saab keskküttele loota. Kui mitte, plaanivad vanemad kasutada elektriradiaatoreid, kuidselleks peab olema elektrit. Elektrikatkestuste korral kasutavad nad väikest ahju – bursuikat – ja kütavad puiduga, mida peab omakorda ostma.
Mulle tundub, et kõik Eestis ei mõista täielikult, mis toimub eesliini linnades. Inimesed elavad hoolimata lähenevatest öökülmadest endiselt majades, mille aknad on purunenud ja seinad pragunenud. Kõigil ei ole võimalust kolida turvalisemasse paika. Neil, kes ei ole kunagi sellistes tingimustes elanud, on olukorda raske mõista. Alguses aidati ukrainlasi palju, kuid sõda on pikale veninud ja paljud sellest väsinud ning soovivad eemalduda.
__
Palun aita Ukraina peredel sõjatalv üle elada!