Põhimõisted

Põgenik on katusmõiste inimeste kohta, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma. Põgenik võib olla ümber asunud oma koduriigi sees või koduriigist lahkunud, et otsida kaitset mõnest turvalisest riigist. Põgeniku juriidiline staatus võib olla erinev: ta võib olla de facto põgenik oma riigi sees, ta võib olla taotlenud varjupaika mõnes muus riigis, kuid ta võib juba olla saanud mõnelt teiselt riigilt rahvusvahelise kaitse.

Varjupaigataotleja ehk rahvusvahelise kaitse taotleja on inimene, kes on lahkunud oma koduriigist ning palunud rahvusvahelist kaitset teiselt riigilt, kuid kelle taotluse kohta ei ole veel tehtud lõplikku otsust.

Pagulane on inimene, kes on põgenenud oma koduriigist, kuna teda kiusatakse seal taga rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu ning ei saa seetõttu oma koduriiki naasta. Inimene on pagulane juba enne, kui riik talle varjupaigataotluse esitamise järel kaitse annab, s.t pagulasstaatuse andmine pelgalt kinnitab ametlikult pagulaseks olemist, mitte ei muuda inimest pagulaseks. Sõna "pagulane" võidakse kasutada nii sünonüümina katusterminile "põgenik" kui ka viidates Genfi konventsiooni alusel kaitse saajatele. Eestis antakse Genfi konventsiooni alusel pagulasstaatuse saajatele kolmeaastane elamisluba.

Täiendava kaitse saaja on inimene, kes ei kvalifitseeru pagulasstaatusele, kuid kelle tagasipöördumisel oma koduriiki ähvardaks oht saada hukatud, piinatud või hukkuda juhusliku vägivalla tõttu relvakonflikti puhul ning kellele on riik seetõttu andnud rahvusvahelise kaitse. Eestis antakse täiendava kaitse saajatele 1-aastane elamisluba.

Rahvusvahelise kaitse saaja on katustermin erinevate kaitsestaatuse jaoks. Eestis hõlmab see termin pagulasstaatuse ja täiendava kaitse staatuse saanud inimesi.

Seadusandlus

Pagulasstaatuse andmine tugineb 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile ja seda täiendavale 1967. aasta New Yorgi protokollile. Konventsiooniga pannakse paika, kes on pagulane, mis alustel pagulasstaatust antakse ja mis õigused pagulastel on. Sealhulgas kehtestatakse konventsiooniga pagulaste õiguste keskmes olev non-refoulement põhimõte, ehk teisisõnu keeld inimest tagasi saata kohta, kus võib olla oht tema elule või inimväärikusele. Kuigi alates 1951. aastast on rahvusvahelise kaitse andmise aluseid täpsustatud ja laiendatud, näiteks on lisandunud eraldi täiendava kaitse staatus, toetub pagulasstaatuse andmine jätkuvalt suuresti 1951. aasta konventsioonile. Pagulasseisundi konventsiooni täitmist valvab ÜRO Pagulasagentuur (United Nations High Commissioner for Refugees ehk lühendatult UNHCR).

Eesti ühines pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta lisaprotokolliga 1997. aastal. Samal aastal võeti vastu praeguseks kehtetu pagulaste seadus, millega loodi esmakordselt seaduslik alus pagulaste vastuvõtmiseks ja pagulasseisundi andmiseks Eestis. Alates 2006. aastast reguleerib pagulasstaatuse andmist välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (lühendatult VRKS).

Alates 1999. aastast on Euroopa Liidus tegeletud ühise varjupaigasüsteemi loomisega. Selle raames on vastu võetud 3 direktiivi ja 2 määrust, mis Euroopa varjupaigasüsteemi toimimist reguleerivad:

• varjupaigamenetluse direktiiv (2013/32/EL), mis sätestab miinimumtingimused menetlusele, millega tuvastatakse, kas varjupaigataotleja kvalifitseerub rahvusvahelisele kaitsele. Direktiivis sätestatakse muuhulgas, kuidas varjupaika taotleda, kuidas toimub taotluse läbivaatamine, millist abi antakse varjupaigataotlejale, kuidas otsust vaidlustada, kas edasikaebamine võimaldab isikul jääda riigi territooriumile, mida saab teha, kui taotleja end varjab, ja kuidas käsitleda korduvaid taotlusi;
• vastuvõtutingimuste direktiiv (2013/33/EL), mis sätestab miinimumstandardid taotlejate vastuvõtmisele ajaks, kui nad ootavad oma taotluse läbivaatamist ja otsust selle kohta. Sellega reguleeritakse taotlejate juurdepääsu eluasemele, toidule, arstiabile ja tööhõivele, samuti meditsiinilisele ja psühholoogilisele abile;
• miinimumnõuete direktiiv (2011/95/EL), millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse andmise põhjused (näiteks, mida peetakse tagakiusamiseks, mis välistab rahvusvahelise kaitse andmise jms). Samuti nähakse direktiivis ette taotleja õigused, näiteks kaitse tagasi- ja väljasaatmise eest, seoses elamislubade ja reisidokumentidega, juurdepääsuga tööturule, haridusele, sotsiaalhoolekandele, tervishoiuteenustele, majutusvõimalustele ja integratsioonivahenditele, samuti lapsi ja haavatavaid isikuid käsitlevad erisätted;
• Dublini määrus (604/2013), millega määratakse kindlaks, milline liikmesriik on vastutav rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Määruses on sätestatud kriteeriumite hierarhia, mille alusel otsustatakse, mis riik hakkab taotlust menetlema;
• Eurodaci määrus (603/2013), mis reguleerib Euroopa ühise varjupaigataotlejate sõrmejälgede andmebaasi tööd, eesmärgiga määrata kindlaks vastutav liikmesriik vastavalt Dublini määrusele.

Lisaks varjupaigasüsteemile on Euroopa Liidu tasandil reguleeritud ka teiste riikide kodanike väljasaatmisega seonduvat läbi naasmisdirektiivi (2008/115/EÜ). Eestis seadusandluses on see reguleeritud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses (VSS).