Eestisse tulin 2019. aasta mais. Minu isa, lähedased ja sõbrad elavad Kiievis, Donetskis ja Pokrovskis. Hoian nendega tihedat sidet.

Elu Ukrainas kulgeb täna kahes paralleelses reaalsuses. Varahommikul lendavad droonid ja raketid, mis toovad surma ja hävingut. Minnakse varjendisse või koridori ning oodatakse võimalust kasutada tualetti ja heita madratsile pikali. Siis tõuseb päike ja linn ärkab ellu. See on täis autosid, ülesandeid ja tööd. Nii näeb praegu välja minu lähedaste tavaline päev. Ja kui elektrit pole, on kõige hullem see, kui side kaob – sa ei tea isegi seda, kas sinu lähedased on elus.

Talveks ettevalmistudes ehitas isa puuküttega katla gaasikatla asemele. Nad ostsid mitu akupanka ja varusid konserve. Suurimaks raskuseks talvel on nende sõnul elu keldris ilma ventilatsiooni, toidu ja soojata.

Tunnen muret eakate ja haavatavate inimeste pärast, kellel on väga raske kodust lahkuda, ja nende  majades pole sageli sooja ega elektrit. Ma pole veel näinud põhjust, mis sunniks neid kodust lahkuma.

Küsite, et mida sooviksin Eesti rahvale öelda seoses Ukrainas toimuvaga? Teie toetus soojade sõnade, pilkude ja tegude näol soojendab südant väga. 

__

Palun aita Ukraina peredel sõjatalv üle elada!  

Anneta