Avaldame oktoobris väljavõtteid 600 ukrainlase seas maist juulini läbiviidud küsitluse tulemustest. Kolmeosalise ülevaate teises postituses keskendume põgenike toimetulekule. 

Eesti Pagulasabi ja Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) viivad juba teist aastat järjest Eestis läbi ÜRO pagulasameti (UNHCR) leibkonnauuringut ukraina sõjapõgenike seas, et jälgida, kuidas neil läheb, millised on nende peamised murekohad ja vajadused. 

Eelmisel korral kirjutasime turvatunde ja kohanemise teemal, seekord vaatleme ukrainlaste majanduslikku toimetulekut ning järgmises postituses plaanime kirjutada teenuste kättesaadavusest. 

Sobiva töö leidmise peamine eeldus on keeleoskus

Vastusena küsimusele “Millised on teie majapidamise kolm peamist vajadust?” nimetati vastustes kõige enam keelekursuseid, töö leidmist ja rahalist tuge igapäevakulude katmisel. Töö ja keeleõppe teemad on omavahel väga tihedalt põimunud, sest Eestis töötamiseks on vaja osata riigikeelt. Paljudel erialadel on ka valitsuse määrusega paika pandud keelenõuded, mida kõik tööandjad peavad värbamisel järgima. Pooled küsitletud ukrainlastest usuvad, et eesti keele õpe, parem keeleoskus, aitaks neil  sissetulekuid suurendada. 

Eestis pakuvad põgenikele tasuta keeleõpet kultuuriministeeriumi kureeritav Settle in Estonia programm ning Töötukassa. Algtaseme keeleõppe läbimine on riigilt kaitse saanud pagulastele kohustuslik ning ca 11 600 ajutise kaitsega ukrainlast on jõudnud läbida algtaseme ehk A1 taseme keelekursused.

Ligi 60% meie küsitles osalenud ukrainlastest ütlesid, et nad on eesti keele kursustel osalenud ning ca 30% saab enamikest igapäevastest väljenditest aru ja oskab neid kasutada. Samas on neid, kel pole õnnestunud töö- ja keeleõppe ühendamine või pole sobival hetkel olnud vabu kohti tasuta kursustele.   

Enamasti ollakse eesti keele kursustega pigem rahul, kuid mõned põgenikud tunnistavad, et neil oleks vaja kontaktõpet – väga suur osa keeleõppest toimub veebikeskkondades, kuid kõigile see ei sobi. Keelt õppivad põgenikud toovad välja, et neil oleks vaja rohkem praktikat, puudust tuntakse vabamas õhkkonnas toimuvatest keelekohvikutest või keeleklubidest, sest näost näkku on keelt lihtsam harjutada. 

Tööd leitakse tootmises ja teeninduses

Eesti Pagulasabi uuringu läbiviimise ajal käis tööl 64% vastanutest. Eestisse jõudnud ukraina sõjapõgenike kõrget tööhõivet tuuakse Euroopa riikide võrdluses eeskujuks. Eesti Töötukassas oli oktoobris arvel ca 3200 ukrainlase, moodustades 6,8% kõigist töötutest. 

Töölkäijatest ligi pooltel on kõrgharidus (neist 25% bakalaureusekraadiga ja 20% magistrikraadiga), 30% ukraina pagulastest on kutse- või tehnilise haridusega ja veerand on oma haridustasemena märkinud keskhariduse või mingi muu spetsialiseerumise.

Enamus vastanutest käis palgatööl, ise tegeles ettevõtlusega 7% vastanutest, kusjuures pea sama suur osa (7%) vastanutest ütles, et neil oli Ukrainas oma firma või talumajapidamine. Kõige rohkem (23%) vastanutest olid hõivatud tootmises, 15% teeninduses, 12% majutus- või toitlustusettevõtetes ja 9% ehituses. Ukrainas oli varem tootmises töötanud vähem vastanuid, kodumaal olid nad rohkem hõivatud müügiga tegelevates ettevõtetes, hariduses ja rahanduses või kindlustuses. 94% intervjueeritud töötajatest oli Eestis oma tööandjaga kirjalik tööleping, ülejäänud olid tööl mitteametlikult. 

Toimetulekutoetuse vajajate hulk ajas vähenenud

Viimase kolme kuu jooksul oli mingisugust riiklikku toetust või humanitaarabi saanud 46% vastanutest. Ukraina pagulased saavad toetusi samadel alustel nagu eestlased, st lapsevanemad saavad peretoetuseid, vajaduspõhiselt antakse inimestele näiteks üüri-, töötu- või pensionitoetust. 

Ent toetuste taotlemine ei ole sõjapõgenike jaoks alati lihtne, sellele viitab tõsiasi, et pisut üle veerandi küsitletutest tunnistas, et nende rahalist olukorda parandaks see, kui keegi aitaks neil sotsiaaltoetustele ligi pääseda. Takistuseks võib olla näiteks teadmatus sellest, kuidas süsteem toimib – millal, kuidas ja kellelt peab toetust taotlema. Ukraina sõjapõgenike toimetulekutoetuse taotlejate arv ühes kuus on sel aastal Eestis jäänud alla kolme tuhande, olles sõja algusest saati langustrendis – aprillis ja mais 2022 tegid ukrainlased üle 5000 taotluse kuus. Muidugi oli 2022. aasta kevadel värskelt turvalisse riiki saabunud inimeste olukord teine, aja jooksul on paljud inimesed leidnud endale töökoha ega pea toimetulekuks abi küsima. 

Teisalt pidas 7% küsitletutest oma majapidamise üheks olulisimaks vajaduseks toitu. See protsent ühtib laias laastus töötuna registreeritud sõjapõgenike arvuga ning toimetulekutoetuse saajate arvuga selles sihtgrupis, ning on indikatsiooniks, et majanduslikult kõige kehvemini kindlustatud ukraina põgenikud on hädas baasvajaduste katmisega, nt ei ole neil piisavalt raha toidu ostmiseks. Pooled küsitluses osalenutest ütlesid, et nende leibkonna sissetulek on piisav elementaarse toidu, ravimite ja muude põhivajaduste katmiseks. 18% ütlesid, et neil on küll piisavalt raha toidu ostmiseks, kuid mitte kommunaalmaksete eest tasumiseks ja ravimite ostmiseks. 18% saab oma kulutustega kenasti hakkama, kuid suuremateks väljaminekuteks, näiteks auto soetamiseks neil piisavalt raha ei ole. 

Elukalliduse tõus mõjutab kõiki Eestis elavaid inimesi, sealhulgas ka ukrainlasi. Viiendik vastanutest ütlesid, et perekonna sissetulekutega hakkama saamiseks peavad nad poest ostma odavamat toitu. Teine viiendik vastanutest on viimase kuu jooksul olnud sunnitud kasutusele võtma oma säästud, et maksta toidu, peavarju ja tervishoiuteenuste eest. Aga kui palju on põgenikel sääste? 37% saaks nendega hakkama ühe kuu, 22% kolm kuud, 17% ühe nädala ning 12% ütles, et neil ei olegi sääste. 

Eluasemega ollakse pigem rahul

Eestis elab enamus ukraina pagulasi, küsitluse järgi 80%, tänaseks üüripinnal. Mujal Euroopa riikides on elamispindadega palju kitsam ning suurem hulk põgineikke on koondatud riiklikesse majutuskeskustesse. Kuuesajast küsitletust 80% ütlesid, et saavad oma eluasemekulude katmisega ise hakkama, ülejäänud saavad selleks toetust riigilt või sugulastelt. 

90% vastanutest ütlesid, et neil on üürileping olemas, 8% on olemas suuline kokkulepe. Üüritakse pigem pikaajaliselt – 83% vastanutest saab oma elukohas olla üle kuue kuu, teised vähem. 8% tunnistas, et nad peavad oma elukohast varsti lahkuma,  kusjuures sama paljud nimetasidki püsivat pikaajalist majutust oma leibkonna peamiseks vajaduseks.  

Küsitlusele vastanud leibkondade keskmine suurus oli 2,35 inimest. Umbes 10%vastanutest ütlesid, et jagavad eluaset võõrustajatega või teiste põgenikega. Pooled vastanutest elavad kahetoalistes ja 35% ühetoalistes korterites. Ligi 80% ei kurda elukoha tingimuste pärast, 15% ütlesid samas, et neil pole piisavalt privaatsust. 

Loe ka uuringutulemuste esimest, turvatunde ja lõimumise teemalist postitust siit.