Skip to main content

Eestimaalaste teadlikkus ja hoiakud pagulasvaldkonnas ning nende mõõtmine

Marion Pajumets, Mari-Liis Jakobson, Silver Stõun (Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkt, Tallinna Ülikool)

Vaatleme artiklis, kuidas on viimastel aastatel uuritud eestimaalaste suhtumist pagulastesse ning millised on elanikkonnaküsitluste peamised tulemused. Kõrvuti uurimistulemuste tutvustamisega on oluline osutada tähelepanu uurimismetoodikale, sest see, kas ja kuidas küsitakse, mõjutab vastuseid, mida antakse. Keskendume elanikkonna teadlikkusele rahvusvahelisest kaitsest ja eestimaalaste hoiakutele pagulaste suhtes. Artikli lõpus teeme mõned metoodilised ettepanekud, mida uuringute tellijad ja väljatöötajad võiksid järgida. 

Valdkonna uurimine Eestis viimastel aastatel

Algatuseks, milliseid uuringuid käsitletavas valdkonnas üldse leidub? 

(i) Esimese uuringuterühma moodustavad pagulasteemale keskenduvad elanikkonnaküsitlused, mis uurivad eelkõige hoiakuid, kuid sageli ka teadlikkust nähtuse suhtes. Samuti annavad need uuringud ülevaate sellest, kuidas mõjutab erinevatesse elanikkonnarühmadesse kuulumine (sugu, rahvus, haridustase, aga ka sissetulek, ametirühm, elukoht, parteipoliitilised eelistused jne) teadlikkust ja hoiakuid pagulasküsimustes. Üks suurem selliste uuringute tellija on ootuspäraselt olnud Siseministeerium kui sisserändepoliitika eest vastutav ministeerium Eestis. 2014. a kevadel viis Saar Poll OÜ ministeeriumi tellimusel läbi uurimuse elanikkonna teadlikkusest ja hoiakutest pagulasküsimustes, mis oli 2010. a tehtud uuringu kordusuuring. Viimastel aastatel on elanikkonna suhtumine pagulastesse huvitanud eriti Riigikantseleid, kelle tellimusel viis TNS Emor 2015. a novembris ja Kantar Emor 2016. a oktoobris läbi küsitluse Eesti elanike suhtumise kohta põgenikeriisi ja pagulastesse. Sellesse uuringuterühma kuulub ka Memokraadi tellimusel Turu-Uuringute AS-i poolt 2015. a oktoobris läbiviidud küsitlusuuring, mis selgitab välja Eesti elanikkonna teadlikkust ja hoiakuid sisserände kohta ning seda, kui paljudele inimestele kaitse andmist peetakse Eestile jõukohaseks, ning MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud küsitlus, mille Turu-Uuringute AS viis läbi 2016. aasta märtsis (vt ka uuringu kokkuvõtet).

(ii) Teise rühma kuuluvad küsitlusuuringud, mis käsitlevad pagulastesse suhtumist alateemana või riivamisi. Näiteks analüüsivad Asser ja Ainsaar artiklikogumikus „Eesti elanikkonna hoiakud kolmandatest riikidest sisserändajate suhtes Euroopa Sotsiaaluuringus“ elanikkonna suhtumist sellesse, kas valitsus peaks rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisel olema leebe; ülejäänud uuring analüüsib elanikkonna suhtumist sisserändesse kolmandatest riikidest, kuid mitte otseselt pagulastesse. Ka Kultuuriministeeriumi tellitud „Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu 2015“ uussisserännet käsitlev artikkel annab aimu Eesti elanikkonna hoiakutest pagulastesse, sõna „pagulane“ mainimata. 

Elanikkonnaküsitluste kõrval on põnevaks materjaliks ka kvalitatiivsete uurimismeetoditega kogutud andmed, mis peegeldavad eestimaalaste teadlikkust ja hoiakuid läbi mõne kitsama elanikkonnarühma pilgu. Heaks näiteks on ÜRO Pagulasameti (UNHCR) Eestit puudutav integratsiooniraport, mis avaldati 2016. aasta lõpus.

Elanikkonna teadlikkus pagulasküsimustes 

Elanikkonnaküsitlused käsitlevad eelkõige eestimaalaste hoiakuid pagulaste sisserände suhtes, arvamusi pagulaste vastuvõtmise mõju kohta Eesti elule ning suhtumisi pagulaspoliitikasse. Hoiakud võiksid olla seotud elanikkonna teadlikkusega sellest, mis üldse teeb pagulasest pagulase ja mille poolest pagulased erinevad näiteks varjupaigataotlejatest või majandusmigrantidest. Samuti võiks teadlikkus rahvusvahelise kaitse saajate väikesest hulgast tähendada eestimaalastele, et nende vastuvõtmise ühiskondlikud mõjud on tõenäoliselt tagasihoidlikud. Eeldusel, et teadlikkus, kõrvuti nt eelarvamuste ja huvidega, võib olla oluline hoiakute mõjutaja, vaatleme alljärgnevalt, kuidas on Eesti elanikkonna teadlikkust pagulasvaldkonnas viimastel aastatel mõõdetud ja milliste tulemusteni jõutud. 

Varasemad uuringud, mille tellijaks on olnud Siseministeerium, panevad teadlikkuse väljaselgitamisele võrdlemisi suurt rõhku. 2014. aastal Saar Polli läbiviidud uuring (joonis 1) selgitas, kas eestimaalased oskavad defineerida põhimõisteid, kas nad teavad näiteks, et pagulastele andis teine riik rahvusvahelise kaitse, sest neid kiusati oma riigis taga. Selgus, et seda teab 75% küsitletutest. Samas peab ekslikult tervelt 73% pagulasstaatuse andmise aluseks kodumaal puhkenud sõda, 45% kodumaal aset leidnud looduskatastroofi ja 33% tööpuudust kodumaal. 

Joonis 1. Allikas: Saar Poll 2014.

Oluliseks on peetud ka välja selgitada teadlikkust sisserändemahtudest. Uuritud on, kui hästi teavad eestimaalased rahvusvahelise kaitse saajate hulka (vt nt Saar Poll 2014, ptk 1.2), ja nende teadlikkust üldistest sisserändemahtudest (vt nt Memokraat 2015). Memokraadi uuringus leiti, et Eesti rahvusvahelise kaitse andmise plaane kiputakse ülehindama, kogu sisserännet riiki aga alahindama. 

Teadlikkus riigi pagulaspoliitika põhialustest mõjutab samuti hoiakuid selle suhtes, kas rahvusvahelise kaitse andmisel võivad olemasolevale elanikkonnale olla head või halvad mõjud. Kahjuks on seda uurinud vaid TNS EMOR 2015. a juunis. Selgus (vt jooniseid 2 ja 3), et 67% vastanutest teab, et Eesti ametnikud kontrollivad Eestilt kaitse taotlejate tausta enne neile kaitse andmist; koguni veerand vastanutest leidis ekslikult, et Eestil puudub võimalus valida inimesi, keda vastu võetakse. Valdav enamus (78%) teadis ka põhimõtet, mille kohaselt ei erine rahvusvahelise kaitse saajate hüvitised ja toetused Eesti alaliste elanike toetustest. Siiski arvas 11% küsitletutest ekslikult, et tulijatele antakse kaks korda suuremaid toetusi. 

Joonis 2. Allikas: TNS EMOR 2015.

Joonis 3. Allikas: TNS EMOR 2015.

Kuigi inimese subjektiivne infovajadus ei pruugi alati olla kooskõlas sellega, kui kursis ta valdkonnaga tegelikult on, selgitavad kõik viimaste aastate Siseministeeriumi ja Riigikantselei tellitud uurimused siiski välja eestimaalaste rahvusvahelist kaitset puudutava lisateabe soovi. Mainiksime siin, et mitte kõigi uuringute ankeetides pole sisaldunud vastusevariante (a) „ma ei soovi lisateavet, sest olen valdkonnaga kursis“, (b) „ma ei soovi lisateavet, sest valdkond ei huvita mind“ ja (c) „ei oska öelda“. Nimelt oli (a) kõige levinum vastus Siseministeeriumi tellitud uurimustes osalejate seas nii 2010. a (53% osalenutest) kui ka 2014. a (43% osalenutest). Mis puudutab uuemates uuringutes väljaselgitatud lisateabe soove, siis soovib Kantar Emori (2016) vastajatest 53% „üldiselt adekvaatset, objektiivset, tõest infot“, vastusevariant, mis oli uuringus populaarseim ning mida aasta varasemas TNS Emori läbiviidud uuringus küsitletutele paraku ei pakutud. 

Elanikkonna rände ja pagulastega seotud hoiakud 

Pagulasvaldkonda puudutavad elanikkonnaküsitlused kasutavad palju erinevaid küsimusi, et selgitada välja eestimaalaste hoiakuid. Meie keskendume siin sallivusele, mille muutumist mõõdame sellega, kuidas suhtutakse sisserändajast naabrisse; seejärel vaatleme, milliseid mõjusid Eesti ühiskonnale seostatakse pagulaste vastuvõtmisega ning lõpetuseks anname ülevaate elanikkonna ootustest rahvusvahelise kaitse poliitika suhtes.

Sallimatus sisserändajate vastu on Eesti taasiseseisvusajal olnud pigem tõusutrendis (vt joonist 4).

Joonis 4. Suhtumine sisserändajatesse ja teisest rassist inimestesse Eestis. Allikas: Maailma Väärtusuuring.

Kõrvutades sellega Saar Polli samuti 2014. aastal läbiviidud uuringut, näeme, et 16% eestimaalastest suhtuks pagulasest naabrisse positiivselt ja 33% negatiivselt. 19% vastanutest suhtuks positiivselt pagulase tulekusse perekonda (negatiivselt suhtuks sellesse 41% küsitletutest) ja 30% vastanutest suhtuks positiivselt pagulasest töö- või õpingukaaslasesse (negatiivselt suhtuks sellesse 14% küsitletutest) (Saar Poll 2014).

Pagulaste vähene sallimine oma lähikonnas on üldjuhul seotud hinnangutega pagulaste vastuvõtmise ühiskondlike mõjude kohta. Kantar Emori (2016) uuring võimaldab eestimaalaste seas jälgida erinevaid oletatavaid mõjusid ja nende muutumist 2015. a juunist 2016. a oktoobrini. 

Joonis 5. Eesti elanike hoiakud pagulaste suhtes: pagulaste vastuvõtmise tajumine ohu, võimaluse, praktilise vajaduse ning üldise avatuse hoiakutest lähtuvalt. Väitega nõus või täiesti nõus %. Allikas: Kantar Emor 2016.

Selgub, et ühe aasta jooksul on elanikkonna hirmud seoses pagulaste Eestisse saabumisega kahanenud. Märgatavalt vähem on näiteks neid, kes kardavad, et pagulased ei integreeru Eesti ühiskonda (langus 7%), et pagulaste tulek kahjustab alaliste elanike sotsiaalset kaitstust (langus 8%), et pagulaste elurajoonid getostuvad (langus 9%). Samal ajal seostab rohkem inimesi pagulaste saabumisega positiivseid arenguid. Eriti oodatakse, et erineva kultuuritaustaga inimesed rikastaksid Eesti elu (tõus 9%). Kiiresti on kasvanud ka eestimaalaste pragmaatiline arusaam, et kui tahame, et Eestit vajadusel aidatakse, peame aitama teisi riike pagulaste ümberpaigutamisega (tõus 9%, võrreldes 2015. aastaga). Ilmselt märkasid eestimaalased pärast 2015. a suve ja sügise esialgset paanikat, et Euroopa Rändekava raames lubatud enam kui 500 inimese Eestisse toomine sujub üsna aeglaselt ja väljaspool kava Eestilt kaitse saajate arv on jätkuvalt väike.

Vaadeldes Kantar Emori (2016) küsitluse tulemusi lähemalt, selgub, et suhtumine pagulastesse (aga ka rändesse üldisemalt) on mõnevõrra positiivsem nooremate ja kõrgemalt haritute hulgas. Üheks kõige suuremaid erimeelsusi kajastavaks seisukohaks on „Pagulasi ei ole vaja vastu võtta, sest oma inimestelgi on probleeme küllalt“. 5-palli skaalal erines noorte vastajate (15–24) keskmine kõige vanematest vastajatest (65+) 0,5 palli võrra (5 palli skaalal); eestlaste ja mitte-eestlaste ning kesk- ja keskeriharidusega inimeste ja kõrgharitute vastused aga lausa 0,6 palli võrra. Optimistlikumad on ühiskonnarühmad, kes tunnevad, et neil läheb hästi.

Mitte-eestlased, kes muidu rännet ning piiride avatust aktsepteerivad, tunnevad eestlastest enamgi, et pagulaste Eestisse elama asumine on ohuks Eesti riigi ja rahva kestmisele ning turvalisusele. Nad kardavad rohkem pagulaste mittelõimumist ja pagulaste elamispiirkondade getostumist ega usu, et pagulaste tulek aitaks Eestit avatumaks ja sallivamaks muuta. Samuti on nad kõige skeptilisemad väljavaate vastu, et pagulased aitaksid leevendada tööjõupuudust ning rahvastikukriisi. Ühelt poolt võib siin olla põhjuseks illusioonide puudumine, kuna teistest rahvustest inimesed on tõenäolisemalt olnud tunnistajateks Eesti lõimumispoliitika piiratud õnnestumisele. Teiseks võimalikuks seletuseks on sisserändajate hoiakumuster, mille kohaselt aktsepteeritakse küll inimeste liikumisvabadust, kuid (enese paremas valguses näitamiseks) kiputakse häbimärgistama teisi sisserändajarühmi.

Lisaks hoiakutele pagulaste ja laiemalt sisserändajate ühiskondlike mõjude suhtes on mõnevõrra analüüsitud ka eestimaalaste ootusi Eesti varjupaigapoliitikale. Kõik uuringud viitavad, et Eesti elanikkond toetab pigem „konservatiivset varjupaigapoliitikat”. 2014. a eelistas lausa 3/4 elanikest pagulaste vastuvõtmisele nt rahalise ja tehnilise abi andmist (Saar Poll 2014). Pigem karmiks peab Eesti varjupaigapoliitikat 51% vastajaist (samas).

Aastaga on toimunud märgatavad muutused selles, kuidas nähakse riigi rolli. Joonis 6 selgitab, et 2016. aastaks oli 2015. aastaga võrreldes oluliselt kasvanud nende Eesti elanike osakaal, kes leiavad, et riik peab pagulasi kohanemisel aktiivselt toetama (kasv 9%) ning et pagulased tuleb elama paigutada hajutatult üle Eesti (kasv 4%); samuti oodatakse riigilt, et see kindlustaks, et pagulaste vastuvõtmisega ei halveneks alalise elanikkonna sotsiaalne kaitstus. Vähenenud on aga nende eestimaalaste osakaal, kes leiavad, et riik ei tohiks võimaldada vastuvõetavatele pagulastele toetusi ega abi (langus 8%). Muutused on seostatavad elanikkonna teadlikkuse kasvuga, kuivõrd kõiki neid teemasid kajastati 2015. ja 2016. aastal aktiivselt ka meedias. 

Joonis 6. Allikas: Kantar Emor 2016.  

Samaaegselt kahaneva ohutundega pagulaste vastu (vt joonist 5) on eestimaalased aastaga muutunud nõudlikumaks rahvusvahelise kaitse saajate suhtes. Kui 2015. aastal küsitletutest leidis 80%, et pagulased peavad selgeks õppima eesti keele, siis aasta hiljem arvab nii juba 84% vastanutest. Samuti ootab 94% küsitletutest (2015. a 92%), et pagulased võtaksid omaks Eesti kultuurinormid ja austaksid Eesti seadusi (samas).

Üheaegselt mõõdukamaks muutuvad hoiakud pagulaste mõju suhtes ning suurte ootuste panemine nii riigile kui ka pagulastele võib viidata sellele, et Eesti elanikkond on valmis rahvusvahelise kaitse saajaid tõsimeeli vastu võtma ja neid vastutustundlikult ka lõimima. Varasem seisukoht „Me ei taha ega võta pagulasi vastu!“ on asendumas tingimuste seadmisega „Pagulased on teretulnud, juhul kui …“. See on oluline areng. 

Lõpetuseks

Kokkuvõttes võib öelda, et Eestimaalaste üldine võõrapelgus (vt joonist 4) avaldub üsna selgelt ka ettevaatlikus suhtumises pagulastesse. Keskmisest pisut positiivsemalt suhtuvad pagulastesse nooremad ja kõrgemalt haritud vastajad, umbusklikumalt aga need, kes on sotsiaalmajanduslikus mõttes mõnevõrra haavatavamas positsioonis: pensioniealised, mitte-eestlased ning madalamalt haritud eestimaalased. 

Elanikkonnaküsitlused näitavad kommunikatsiooni ja teavitustegevuse olulisust informeeritud avaliku arvamuse kujundamisel. Avaliku hoiaku muutumine 2016. aastaks pagulaste suhtes soosivamaks on seostatav juhtivate poliitikute retoorika ja meediakäsitluste arenemisega. Kui 2015. aasta esimeses pooles, rändekriisi alguses, rõhutati Euroopa Liidu poolt Eestile pandava ümberpaigutamise ja -asustamise kvoodi ebaõiglast suurust, siis aasta teises pooles kerkis üles teiste liikmesriikide solidaarse toetamise väärtus ning asuti kiirelt ja asjalikult kokku leppima rändekava rakendamise mehhanismi ja ametkondadevahelist tööjaotust. Valitsuse rõhuasetuse muutusega läks kaasa ka meedia.

Nagu artikli sissejuhatuses lubasime, mõni metoodiline tähelepanek ka selle kohta, kuidas pagulasvaldkonda uuritakse ja kuidas saaks seda veel paremini teha. Peame tõdema, et praeguste uuringute põhjal on Eesti elanike teadlikkuse ja hoiakute muutumist rahvusvahelise kaitse küsimustes paiguti keeruline hinnata, isegi kui tegu on sama tellija ja läbiviija kordusuuringutega. Probleemiks on järjekindlusetus küsimuste püstitamisel –küsimusi sõnastatakse ümber, eelmise ringi küsimusi/küsimusplokke jäetakse hoopis ära ja/või lisatakse uusi. Samuti on eri uuringute küsimusepüstitused erinevad, mis muudab toimunud muutuste hindamise keerulisemaks. See tähendab, et spetsialiste tuleks kaasata juba esmakordse uuringu küsimuste sõnastamise juurde. Siis ei pea ehk kordusuuringute ankeete (nii palju) parandama.

Veel raskendavad uuringute tulemuste tõlgendamist mitmetimõistetavad küsimused. Näiteks tugineb viimane Integratsiooni Monitooring oma hinnangus, et eestlased on muutunud rände sihtriikide vastu avatumaks, sellele, et inimeste hulk, kes ei nõustunud väitega „Eestisse võiks lubada sisserändajaid ainult kultuuriliselt lähedastest riikidest”, oli kasvanud (Ubakivi-Hadachi 2015:132). Ent selle väitega mittenõustumisel võib olla erisuunalisi ajendeid. Näiteks võivad mittenõustujad arvata nii seda, et Eestisse võiks lubada sisserändajaid ka kultuuriliselt kaugematest riikidest, kui ka seda, et Eestisse ei tohiks sisserändajaid lubada isegi kultuuriliselt lähedastest riikidest. Mitmetimõistetavaid küsimusi esines ka MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud uuringus. Küsimustest arusaamist tuleks enne nende käikulaskmist erinevates sihtrühmades põhjalikult testida. 

Üheks probleemiks rahvusvahelise kaitse valdkonda puudutavaid hoiakuid käsitlevate elanikkonnaküsitluste kasutamisel on nende uuringute usaldusväärsus. Uuringute tellijatel ja läbiviijatel oleks soovitatav teha kättesaadavaks kirjeldused uuringute metoodika kohta. Uuringuid, mille andmekogumise viiside kohta puudub oluline info (vt nt Ühiskonnauuringute Instituut / Turu-uuringute AS 2016), ei saa kasutada olukorra hindamiseks, ammugi poliitikasoovituste tegemiseks. 

Lõpetuseks – elanikkonna pagulasi ja rahvusvahelist kaitset puudutavate hoiakute tõlgendamiseks ja nende hoiakute kujundamiseks on oluline, et kõigepealt uuritaks küsitletavate teadlikkust põhimõistetest. Kui küsitletavad ei tea, kes on pagulased (nt võrreldes rahvusvahelise kaitse taotlejate või majandusimmigrantidega) ja on pagulaste Eestisse toomise vastu, siis võiks olla rahvusvahelist kaitset pakkuda sooviva valitsuse esimene ülesanne teha rahvale mõisted selgeks. See ei peaks olema kuigi raske. Kui aga elanikkond on pagulaste vastuvõtmise vastu, hoolimata sellest, et üldiselt teatakse, kes on pagulased ja miks nad oma kodus ei saa edasi elada, seisab sama valitsuse ees hoopis keerulisem veenmistöö. Kuna paari viimase aasta uuringud (TNS Emor 2015, Kantar Emor 2016) ei mõõda elanikkonna teadlikkust põhimõistetest, ei saa me nende põhjal paraku kindlalt öelda, kas eestimaalased on umbusklikud pagulaste või hoopis müütide vastu.  

Contact Us
Have questions or suggestions? Please fill out the contact form
This question is for testing whether or not you are a human visitor and to prevent automated spam submissions.